Tekst kõneks

Peeglikõnnikud

Ühel õhtul, kui Aaron juba poolmagavas olekus tekki sügavamale tõmbas, ilmus Une-Mati äkitselt tema voodipoolsele lauale. Peegelpind säras õrnalt kuuvalguses.
„Mis see on?” küsis Aaron uniselt.
Une-Mati tõusis varvastel ja puudutas peeglit. Peegelpind vetrus ja kutsus sülle teisemaailma.
„See on mu uus peeglikõnniraam,” selgitas ta ja silitas raami saladuslikku mustrit. „See võimaldab meil kõndida mööda teist peegelrada.”

Aaron istus sirgelt ja silmad kihvasid. „Peeglikõnnikud?”
„Jah. Peegelmaailmas eksisteerivad vinkuvad variolendid, peegeldused ja kõiksugu kummalist juttu. Tahad näha, mis seal toimub?”
Aaron kippus vastu, aga Une-Mati nurises: „Ülehomme kool! Nüüd kohe!”

Poiss tõusis üles, Une-Mati paigutas raamile sõrmed, vaka ja välja, ja äkki kadusid nad toa seinad, jäädes ümbritsetuks kitsastest peeglitest. Iga klaasikild peegeldas nende figuuri veidi erinevalt: Aaronil oli pikkidennokk, Une-Matil aga tiivad seljal.
„Noh, peeglikõnn on alanud!” hõiskas Une-Mati ja jalutas mööda koridori. Aaron sabotas sabas.

Koridor oli sätendav nagu lai hall tunnel, mille seinad olid täis peegeldunud aknaid ja ukseavade varjundeid. Mõned peeglid peegeldasid ta peegelpildi asemel hoopis merelaevu, teised näitasid siniseid pilvelõhkujaid.
„Vaata,” sosistas Aaron, „seal! Peegelpildis ei ole mina, vaid mingi hiiglaslik papagoilaadne olend.”
„See ongi peeglikõnnik,” naeris Une-Mati. „Neid elukaid sünnib seal eri varjudest. Kui sa liiga kaua ühte peeglit vaatad, kipud tema sisse sulanduma.”

„Sulanduma?” Aaron pika häälega. „Ma ei taha igaveseks käpp-külge-jala külge kleepuda!”
„Siis ära üldse vaata. Kõnni kindlalt edasi ja jäta pilgud jalgade ette.” Une-Mati juhtis teda pisikese sinise märgini põrandal.
„See on põrandakaart,” selgitas ta. „Kui astud õigesse peegelpoolsesse rõngasse, liigud ukseni välja. Aga kui fastid liiga suures peeglis, hakkad tiibu kasvatama ja lendad kaldteed mööda teise reaallusse.”

Aaron võttis ettevaatlikult ühe sammu, siis teise. Peegelmaailma õhk oli vilgas, ja neelatas tema sammud kõmiseva kumaga. Esimese peegli juures jäi Aaron põnevusest seisma. Ta nägi end naeruväärselt pikendatud varbatega ja ta põlvedes helkisid tillukesed tulevärgihelbed.
„Ära vaata!” hüüatas Une-Mati. „Jookse!”

Nad kihutasid mööda koridori, möödusid peeglikilpidest, mis näitasid hoopis pilvekitsed, mille seljas ratsutasid kosmilised jänesed. Äkki nad jõudsid lõpurääkijani: suur must peegel, mille sees nad korraks nägid oma toatuba.
„Sealt väljud!” teatas Une-Mati ja osutas piiritukesele klaasil. Aaron pillutas end peegelpinna poole ja astus läbi – krabin kõrvus, ja ta tundis, kuidas tuul narmendab ta juukseid.

Hetk hiljem ragises sein, ja nad olidgi tema toas, voodi ääres. Väljas sahises tuul ja nad leidsid end turvaliselt reaalsuses. Aaron hingas kergendatult.
„Saad nüüd öelda, et nägid peeglikõnnuseid?” naeris Une-Mati ja pani peegli taas lauale.
Aaron istus voodile ja silmitses raami. „Kui kaua meie peegeldused seal veel ootavad?”
„Tillukese aja,” rahustas Une-Mati. „Aga nad ei tohi jääda igaveseks kinni.” Ta pühkis peegelpinna puhtaks ja naeris. „Muide, ühtegi peegelkõnnikut me kaasa ei toonud, eks?”

Aaron raputas pead ja ajas tekil serva korraks tugevamalt ümber kaela. „Ma ei taha, et minu kaksikkas sulanduks kuhugi võõrale peeglimaale.”
Une-Mati ütles, „Head und, peeglikõnnija. Hommikuks oled jälle sina ise.” Ta pistis katte peegliraami taha ja kadus voodi alla.

Aaron vajas vaid hetke, et silmad kinni vajutada. Viskus teki alla, kuulis vaikselt sahisevat peeglikõnnikute naeru ja lasi unel pinnal end kanda. Soon Huvi viimase peegelsäraga kadus tema mõtetest…